Mis see personaalne õpikeskkond siis on?

Teise ülesandena saan „Õpikeskkonnad ja õpivõrgustiku aines“ analüüsida personaalset õpikeskkonda (Personal Learning Environment). Mis see personaalne õpikeskkond minu jaoks on – kontseptsioon või tehnoloogia?*

Minu jaoks on personaalne õpikeskkond, keskkond mille õppija ise valib – koht, aeg ja vahendid. See tähendab, et õppija teadvustab enda vajadusi töö- kui ka eraelus ning analüüsib, milliseid oskusi ja teadmisi on tal vaja selleks, et olla edukas. Personaalse õpikeskkonna aluseks on iseseisev õppija, kes kontrollib oma õppimist – alustades vajaduste välja selgitamisest kuni uute teadmiste presenteerimiseni ja rakendamiseni (Fiedler & Väljataga, 2010; Henri, Charlier & Limpens, 2008).

Personaalsed õpikeskonnad on alati olemas olnud ajast aega, kuid teistsugusel kujul kui tänapäeval (Henri, Charlier & Limpens, 2008). Tänapäeval on lisandunud õppimist toetavaks komponendiks tehnoloogilised vahendid ja sotsiaalne tarkvara, mis lihtsustab info loomist, teadmiste kasvatamist eelnevatele teadmistele/kogemustele ja kiiret jagamist erinevate kogukondade vahel. See tähendab, et õppija on info tarbijast muutunud info loojaks ja mõtestajaks (Schaffert & Hilzensauer, 2008). Nii nagu leiavad paljud praktikud, arvan ka mina, et personaalne õpikeskkond on rohkem hariduslik küsimus kui tehnoloogiline (Schaffert & Hilzensauer, 2008; Fiedler & Väljataga, 2008; Pata & Laanpere, 2009). Tehnoloogia on vahend selleks, et oma õppimist ja tööd veelgi paremini organiseerida.

Haridustehnoloogia magistris on minu personaalne õpikeskkond kindlasti minu kui õppija keskne, sest palju oleneb minu enda vajadustest ja huvidest, mida, miks ja kuidas ma õppida tahan. Ajaloo bakalaureusekraadi omandades oli minu personaalne õpikeskkond piiratum ja õppejõudude ning õppekavade keskne. Seal oli põhiline tehnoloogiline vahend arvuti, kuhu oli võimalik konspekteerida ja esseesid kirjutada, kuid sotsiaalseid tarkvarasid me kasutama ei pidanud ja keegi meid sinna ei suunanud. Haridustehnoloogias näevad õppejõud meid kui õppijaid sisu loojateks, kuigi nemad annavad raamid, kust üldse õppimist alustada. Lõpptulemus võib täielikult raamidest väljuda – kes loob ühisprojekti, ettevõtte või mõne muu vinge algatuse, mis muudab maailma paremaks paigaks.

Tartu Ülikooli ajaloo instituudis ei kasutanud ükski õppejõud isegi kinniseid õpikeskkondi, mis oleks vähemalt üliõpilaste administreerimist lihtsustanud või andnud väiksegi võimaluse foorumites arutelusid luua. Hetkel magistris, paljud õppejõud paluvad kirjutada blogi postitusi. Blogi on minu hallata ja sisutootmine samuti, kuid õppejõud suunavad mind teemade ja soovitatud artiklite kaudu. Samas olen autonoomne valimaks artikleid, projektiideid ja uurimisülesandeid. Ma ei tunne, et õpikeskkond oleks kaastudengite poolt peale surutud. Ilmselt, kui mul ei oleks Facebooki kontot ja põhiarutelud toimuksid just seal, siis oleksin ka mina sunnitud looma Facebooki või leidma oma võrgustiku väljas pool antud keskkonda.

Personaalne õpikeskkond

Minu personaalse õpikeskkonna skeem.

Mina kui õppija olen kõige keskel, kuna minu käes on kontroll enda õppimise üle. Tehnoloogilised vahendid (arvuti, nutitelefon, tahvelarvuti) ja sotsiaalsed tarkvarad (Google, Gmail, Google Drive, Facebook, Skype, WordPress jne.) on vahendid, et õppimist ellu viia, teadvustada, organiseerida ja esitleda. Õppejõud mõjutavad mind kui õppijat otseselt läbi kontakttundide, ülesannete ja ekspertide poolt kirjutatud uuringutega. Ülikooli kaaslased on mõjutatud sarnaselt minule õppejõudude poolt. Isegi kui sisend on sarnane on väljund erinev ja siin toimubki omavaheline sotsiaalne õppimine, kus luuakse uut teadmist. Lisaks on veel teised haridustehnoloogilised kogukonnad, kellelt ammutada ja jagada teadmisi ja kogemusi.


Kasutatud kirjandus:

Pata, K., Laanpere, M. (Eds.) (2009). Tiigriõpe: haridustehnoloogia käsiraamat. Tallinn: TLÜ informaatika instituut (ptk 1.7)

Schaffert, S., Hilzensauer, W. (2008). On the way towards personal learning environments: seven crucial aspects. Elearning papers.

Henri, F., Charlier, B. & Limpens, F. (2008). Understanding PLE as an essential component of the learning process. In Proceedings of World Conference on Educational Multimedia, Hypermedia and Telecommunications 2008 (pp. 3766-3770). Chesapeake, VA: AACE.

*Fiedler, S.H.D. & Väljataga, T. (2011). Personal learning environments: concept or technology. International Journal of Virtual and Personal Learning Environments, 2(4), 1-11.

 

Edutizer – kas koht, kus alustada õppimist?*

Esimene blogipostitus on inspireeritud Tallinna Ülikooli haridustehnoloogia eriala kursusest “Õpikeskkonnad ja õpivõrgustikud”. Esimeses kontakttunnis saime ülesandeks katsetada ühte õpikeskkonda ja lugeda paari artiklit, mille põhjal jagada oma kogemust.

Enne veel tahan kiita õppejõudusid – Hans Põldoja ja Terje Väljataga, kes lõid esimeses kontaktunnis positiivse õhkkonna. Tänu kahele küsimusele ja lühikestele esitlustele, lõid nad turvalise õpikeskkonna, kus õppijad tunnevad üksteisega ühisosa. Esiteks küsiti, mis on meie haridustehnoloogilised huvid ja teiseks, mis on meie igapäevased hobid.

pikeskkonnad-ja-pihaldusssteemid-24-638Valisin testimiseks eestlaste poolt arendatud õpikeskkonna Edutizeri, mis on mõeldud ettevõtetele ja mida on võimalik modifitseerida vastavalt ettevõtte suurusele ja vajadustele. Nimetatud õpikeskkond toetab personaliosakonda koolitus- ja kvaliteedijuhtimises. Edutizerit soovisin testida, kuna mind huvitavad erasektorile ja suurematele organisatsioonidele mõeldud tehnoloogilised vahendid, et muuta personali õppimist ja arendamist efektiivsemaks. E-õppe ja traditsioonilise õppimise sidumine organisatsioonides on tänapäeva kiires infoühiskonnas ressursse kokkuhoidev ja töötajatele rohkem meele järgi, kuna see arvestab nende vajaduste ja ajaga. Kuid erinevate artiklitega tutvudes leidsin, et kinnised õpikeskkonnad ei ole õppija seisukohalt kõige paremad, kuna kinnised õpikeskkonnad ei toeta iseseisvat ja õppija enda vajadustest lähtuvat õppimist. Ka on õppe protsessi loojal (õpetajal) tihti raske õppija vajadustele vastavat õpet luua, kuna kinnine õpikeskkond annab ette kindla struktuuri, millest õppedisain peab arvestama (Siemens, 2004). Kõige parem kinnine õpikeskkond on paljude võimalustega ja funktsioonidega, mille vahel on võimalik õpetajal valida lähtudes organisatsiooni, õppija vajadustest ja õpieesmärkidest (Watson & Watson, 2007). Kas Edutizer on õpikeskkond, kus võiks alata õppimine?

Edutizer lubab olla tehniliselt paindlik keskkond, kus on võimalik koolitus algusest lõpuni planeerida ja läbi viia. Siia on lisatud kõik koolitus etappide jaoks vajalikud vahendid: planeerimine, ettevalmistus, läbiviimine, tagasiside, tulemuste hindamine, avalikustamine ja analüüs. Siin on võimalik ühendada koolituskalender õpilaste, koolitajate ja õppematerjalidega. Paljudest teistest õpikeskkondadest erineb Edutizer võimalusega koostada kontrolltöid ja eksameid ning neid ka antud keskkonnas läbi viia.

Koolitaja saab luua õpiku, mis on kursuse õppematerjal, kuhu saab lisada erinevaid õpiobjekte (heli-, pildi-, videofaile, presentatsioone, tekstifaile jms.). Lisada saab ka interneti linke. Faile on võimalik arvutisse laadida. Iga teema lõppu saab lisada harjutused teadmiste kinnistamiseks. Edutizer suudab luua ise harjutustesti materjali alusel, seda on võimalik ka õppijal iseseisvalt teha. Suurt rõhku on Edutizeris pandud õppimise hindamisele – harjutusi- ja eksamiteste on võimalik koostada viie erineva mudeli alusel ning koostatud testidele toimub automaatkontroll. Testidesse saab lisada ka avatud küsimusi, mida hindab koolitaja. Koolitajal on võimalus õppijale jätta tagasiside kommentaar. Lisaks on võimalus õpilasel harjutusülesannetes koostada vigade parandus. Hindamine on Edutizeris mitmekülgne, mis arvestab nii kursuse eesmärkide kui ka õppija enda vajadustega.

Õppetöö vormid on mitmekesised – konsultatsioon, seminar, praktiline ülesanne, kodutöö, eksam ja kontrolltöö. Kodutööks saab anda essee, referaadi, joonised, joonistused, heli, videod ja teised elektrooniliselt edastavad materjalid. Küll jääb selgusetuks õppurite vaheline õppimine. Koolitaja saab õppijate tööd kõigile õppijatele edastada, aga kas õppijatel on võimalik üksteise töödele tagasisidet anda, jääb arusaamatuks. Haridustehnoloogid lähtuvad konstruktivistlikust õpikäsitusest, kus on tähtsal kohal sotsiaalne kontekst elik teiste inimeste kaasmõju õppimisele (Dalsgaard, 2006). Edutizeris on õppijatel võimalik luua õpivõrgustikke läbi foorumi, see on põhiline suhtlemiskeskkond õppijate vahel.

Koolitajal on oma töölaud, kus ta näeb kõiki oma kursuseid, nii käimas olevaid kui ka arendamist vajavaid. Kiirkaustad aitavad koolitajal sorteerida õpikuid ja teste sihtgruppide järgi. Koolitaja tööd lihtsustab hindamissüsteem, mis võimaldab analüüsida statistilisi andmeid erinevate tööde raames üksikosade ja tervikute kaupa. Statistilised andmeid on võimalik importida MS Exceli tabelina. Koolitaja saab väljastada sertifikaadi, et õppija oskusi ja teadmisi tõendada, kas tähtajatult või kindla kehtimisajaga.

Edutizeris on õppijaid, koolitajaid ja materjale ühendav kalender. Kalendrisse saab panna erinevaid ülesandeid ja teateid, mida eristavad erinevad värvid ning lisaks on võimalik esikohale tuua prioriteetsemaid tegevusi. Kas kalender on ainult Edutizeris kasutamiseks või saab seda ühendada ka näiteks Google kalendriga? Kalendri ühendavus teiste programmidega teeks kasutamise lihtsamaks ja hoiaks kursuse tegevused meeles ka õpikeskkonda sisse logimata.

Disaini poolest on Edutizer lihtne – valge taust ja oranži värvi ikoonid. Kõik funktsioonid on päises tööriista ribal ära toodud. Ekraanil on parajalt infot ja vajalik on lihtsasti leitav.

Edutizer on kinnine õpisüsteem, mis annab palju erinevaid võimalusi koolitajale disainida õpet. Nimetatud õpikeskkonna tugevus on õppe ja õpilaste oskuste, teadmiste hindamine ja analüüs. Nõrkusena pean välja tooma koostöise õppimise ja õpilaste vahelise tööde tagasisidestamise. Seda annaks parandada avatud õpikeskkondade vahendeid kasutades, näiteks blogid, wikid, RSS, bookmarking, Skype jne. Samas üks süsteem ei pea tagama kõik funktsioonid, vaid tähtsam on erinevate vahendite ühildatavus ja sünkroniseerimine (Dalsgaard, 2006). Pealkirja vastuseks saan öelda, et õppimist võib alustada Edutizerist, kuid koolitajal tuleb vajadusel kasutada ka teisi vahendeid, et õppimine oleks õpilastele tähenduslik.

Küsimused, mis tekkisid antud ülesannet täites:

Kas ettevõtetel on kasulik ja võimalik kasutada vabasid vahendeid koolituses, mis on avatud ka teistele (nt blogid)?

Milliseid pädevused peavad olema koolitajal ja õppijal, et vabade vahendite kasutamine e-õppes oleks tulemuslik?

Kasutatud kirjandus:

Dalsgaard, C. (2006). Social software: E-learning beyond learning management systems. European Journal of Open, Distance, and E-Learning, 9(2), 1–7.

Siemens, G. (2004, 22. november). Learning Management Systems: The wrong place to start learning [ajaveebipostitus]. Loetud aadressil http://www.elearnspace.org/Articles/lms.htm

Watson, W. R., & Watson, S. L. (2007). An Argument for Clarity: What are Learning Management Systems, What are They Not, and What Should They Become? TechTrends, 51(2), 28–34. http://doi.org/10.1007/s11528-007-0023-y

*Pealkiri on inspireeritud Georg Siemensi 2014. aasta artiklist „Learning Management System: The wrong place to start learning“