Mis see personaalne õpikeskkond siis on?

Teise ülesandena saan „Õpikeskkonnad ja õpivõrgustiku aines“ analüüsida personaalset õpikeskkonda (Personal Learning Environment). Mis see personaalne õpikeskkond minu jaoks on – kontseptsioon või tehnoloogia?*

Minu jaoks on personaalne õpikeskkond, keskkond mille õppija ise valib – koht, aeg ja vahendid. See tähendab, et õppija teadvustab enda vajadusi töö- kui ka eraelus ning analüüsib, milliseid oskusi ja teadmisi on tal vaja selleks, et olla edukas. Personaalse õpikeskkonna aluseks on iseseisev õppija, kes kontrollib oma õppimist – alustades vajaduste välja selgitamisest kuni uute teadmiste presenteerimiseni ja rakendamiseni (Fiedler & Väljataga, 2010; Henri, Charlier & Limpens, 2008).

Personaalsed õpikeskonnad on alati olemas olnud ajast aega, kuid teistsugusel kujul kui tänapäeval (Henri, Charlier & Limpens, 2008). Tänapäeval on lisandunud õppimist toetavaks komponendiks tehnoloogilised vahendid ja sotsiaalne tarkvara, mis lihtsustab info loomist, teadmiste kasvatamist eelnevatele teadmistele/kogemustele ja kiiret jagamist erinevate kogukondade vahel. See tähendab, et õppija on info tarbijast muutunud info loojaks ja mõtestajaks (Schaffert & Hilzensauer, 2008). Nii nagu leiavad paljud praktikud, arvan ka mina, et personaalne õpikeskkond on rohkem hariduslik küsimus kui tehnoloogiline (Schaffert & Hilzensauer, 2008; Fiedler & Väljataga, 2008; Pata & Laanpere, 2009). Tehnoloogia on vahend selleks, et oma õppimist ja tööd veelgi paremini organiseerida.

Haridustehnoloogia magistris on minu personaalne õpikeskkond kindlasti minu kui õppija keskne, sest palju oleneb minu enda vajadustest ja huvidest, mida, miks ja kuidas ma õppida tahan. Ajaloo bakalaureusekraadi omandades oli minu personaalne õpikeskkond piiratum ja õppejõudude ning õppekavade keskne. Seal oli põhiline tehnoloogiline vahend arvuti, kuhu oli võimalik konspekteerida ja esseesid kirjutada, kuid sotsiaalseid tarkvarasid me kasutama ei pidanud ja keegi meid sinna ei suunanud. Haridustehnoloogias näevad õppejõud meid kui õppijaid sisu loojateks, kuigi nemad annavad raamid, kust üldse õppimist alustada. Lõpptulemus võib täielikult raamidest väljuda – kes loob ühisprojekti, ettevõtte või mõne muu vinge algatuse, mis muudab maailma paremaks paigaks.

Tartu Ülikooli ajaloo instituudis ei kasutanud ükski õppejõud isegi kinniseid õpikeskkondi, mis oleks vähemalt üliõpilaste administreerimist lihtsustanud või andnud väiksegi võimaluse foorumites arutelusid luua. Hetkel magistris, paljud õppejõud paluvad kirjutada blogi postitusi. Blogi on minu hallata ja sisutootmine samuti, kuid õppejõud suunavad mind teemade ja soovitatud artiklite kaudu. Samas olen autonoomne valimaks artikleid, projektiideid ja uurimisülesandeid. Ma ei tunne, et õpikeskkond oleks kaastudengite poolt peale surutud. Ilmselt, kui mul ei oleks Facebooki kontot ja põhiarutelud toimuksid just seal, siis oleksin ka mina sunnitud looma Facebooki või leidma oma võrgustiku väljas pool antud keskkonda.

Personaalne õpikeskkond

Minu personaalse õpikeskkonna skeem.

Mina kui õppija olen kõige keskel, kuna minu käes on kontroll enda õppimise üle. Tehnoloogilised vahendid (arvuti, nutitelefon, tahvelarvuti) ja sotsiaalsed tarkvarad (Google, Gmail, Google Drive, Facebook, Skype, WordPress jne.) on vahendid, et õppimist ellu viia, teadvustada, organiseerida ja esitleda. Õppejõud mõjutavad mind kui õppijat otseselt läbi kontakttundide, ülesannete ja ekspertide poolt kirjutatud uuringutega. Ülikooli kaaslased on mõjutatud sarnaselt minule õppejõudude poolt. Isegi kui sisend on sarnane on väljund erinev ja siin toimubki omavaheline sotsiaalne õppimine, kus luuakse uut teadmist. Lisaks on veel teised haridustehnoloogilised kogukonnad, kellelt ammutada ja jagada teadmisi ja kogemusi.


Kasutatud kirjandus:

Pata, K., Laanpere, M. (Eds.) (2009). Tiigriõpe: haridustehnoloogia käsiraamat. Tallinn: TLÜ informaatika instituut (ptk 1.7)

Schaffert, S., Hilzensauer, W. (2008). On the way towards personal learning environments: seven crucial aspects. Elearning papers.

Henri, F., Charlier, B. & Limpens, F. (2008). Understanding PLE as an essential component of the learning process. In Proceedings of World Conference on Educational Multimedia, Hypermedia and Telecommunications 2008 (pp. 3766-3770). Chesapeake, VA: AACE.

*Fiedler, S.H.D. & Väljataga, T. (2011). Personal learning environments: concept or technology. International Journal of Virtual and Personal Learning Environments, 2(4), 1-11.

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s