Valisin „õpikeskkondade disaini pedagoogilised põhimõtted“ mõtestamiseks Terje Väljataga, Hans Põldoja ja Mart Laanpere poolt kirjutatud artikli „Open Online Courses: Responding to Design Challenges“ (2011).
Artikkel andis hea ülevaate „Õpikeskkonnad ja õpivõrgustikud“ kursusest – disainist, ülesehitusest, õppijate tõmbamisest õpikogukonda ja protsessi jälgimisest. Meie kursus on ülesehitatud avatud kursuse põhimõtetele, mille keskmeks on õppija ja õpetaja on juhendaja rollis. Avatud kursus saab teoks tehnoloogiliste vahendeid kasutades ja avatuid kursuseid saab korraldada veebikeskkondades mitme kümnest kuni mitme sajale inimesele.
Õpetajana töötades katsetasin Veeb 2.0 vahendeid selleks, et luua õppija keskset õppimist. Tagasi vaadates olid mul samad väljakutsed, mis artiklis olid nimetatud.
Avatud kursuste puhul on neli suuremat väljakutset, milleks on järgmised:
- Kuidas tõmmata õppijad õpikogukonda ja et nad võtaksid kogukonnast aktiivselt osa? Kuidas luua gravitatsioon, mis oleks jätkusuutlik ja koordineeritav?
- Kuidas kontrollida õppijate osalust ja sisu õppimise kulgu kui on palju osalejaid? Lisaks, suurem väljakutse on monitooringut teha kui igal õppijal on oma vahend, kus ta oma teadmisi kujundab ja loob.
- Kui palju peaks olema kursuse materjale ja tegevusi disainides osa õpetajal ja kui palju peaks jätma ruumi õppija soovidele ja vajadustele? Mitu osa õppijat ja mitu osa õpetajat peaks kursuses olema? Kui palju loob õppija sisu ja oma õppimist?
- Kuidas tõsta tagasiside kvaliteeti õppija töödele ja progressile, kui õpetajad ja juhendajad ei jõua suure osaluse tõttu kõiki tagasisidestada?
Igat punkti oleksin saanud paremini eelnevalt läbi mõelda ja analüüsida. Õpikogukonda õpilaste seas ei tekkinud, kuna protsess oli liiga ühe suunaline, kuigi ülesanne oli valida endale meele pärane ajaloo teema, uurida antud teemat ja kirjutada sellest blogipostitus. Pärast tuli teiste bloipostitusi lugeda ja kommenteerida. Gravitatsiooni oleks tekitanud see, kui kontakttundides oleksime erinevaid teemasid käsitlenud ja arutelnud, et see arutelu üle viia veebi mõnda foorumisse.
EduFeederit mul õpilaste tööde monitooringuks rakendatud ei olnud, mille tõttu ei tekkinud ühte kindlat paika, mis oleks kõik blogipostitused ühendanud ja jälgimise tõhusamaks muutnud.
Andsin õppijatele suurema osa õppeprotsessi kujundamisest, mille tõttu olid blogipostitused tihti pinnapealsed. Siin oleksin pidanud ülesannet disainides rohkem mõtlema materjalidele, mida õpilased kindlasti peaksid läbi töötama teema valdamiseks.
Tagasiside osas rakendasin õpilaselt õpilasele tagasisidet läbi kommentaaride, kuid ka siin oldi pinnpealsed. Kvaliteeti oleks tõstnud, kui me oleks koos läbi töötanud kriteeriumid miks me üksteisele tagasisidet anname ja kuidas seda teha, et see oleks autorile kasulik õppimine.
Kokkuvõtteks võin öelda, et uuesti sama ülesannet püstitades suurendaksin enda juhendamist ja paneksin suuremat rõhku `gravitatsiooni` loomisele.
Haridus-tehnoloogilised mõtisklused 