Teine teema: sisupakettide koostamise vahendid

Digitaalse õppematerjalide koostamise aines saime ülesandeks kasutada üht autorvahendit, et katsetada sisupaketi loomist ja näha miks sisupakendamise standard SCROM kasulik on. Pean tõdema, et enne teise teemaga tutvumist (sisupakettide koostamise vahendid) ja ülesande  täitmist, ma ei mõistnud sisupakendamise standardite vajalikkust.

Nimetatud ülesanne andis mulle arusaama, et ühes kursuses võib olla palju erinevaid sisupakette ja SCROM lubab sisupaketi kokku pakkida ja importida endale sobivasse õpikeskkonda.

Proovisin avalikku veebiteenust udutu, sest mul ei olnud vaja midagi uut alla laadida. Toon punktidena ära udutu tugevused ja arengu vajadused:

Tugevused Arengu vajadused
  • ·         Erinevad ülesannete tüübid, et teadmisi kinnistada või miks ka mitte sisu vastu huvi aktiveerida.
  • ·         Erinevad slaidi variandid, mis võimaldavad lisada pilte, teksti ja muud infot. Lisaks slaidid, kus saab minna järgmistele slaididele ja tagasi.
  • ·         Lisada saab sisupaketi disaini märkmeid.
  • ·         Töölaud on mugavalt üles ehitatud – vasakul on kaust(ad) koos slaididega ja paremal saab slaide, stsenaariumeid ja ülesandeid luua.
  • ·         Sisupaketti on võimalik lisada juba arvutis loodud PowerPoint esitlusi.
  • ·         Lisaks töölaule on võimalik kasutada juba lisatud info kogumit ja seal on hea ülevaade erinevatest sisupaketi osadest.
  • ·         Sisu on lihtne kokku pakkida ja alla laadida.
  • ·         Siseneda võiks Gmaili või Facebooki konto kaudu.
  • ·         YouTube videod saab lingina lisada sisupaketti.
  • ·         Intuitiivne kasutamine, iga osa juures võiks olla abistav video või lühike tekst. Hetkel suunatakse lugema 70-leheküljelist manuaali, mis on nii 90-ndad.
  • ·         Mõistmatuks jäid erinevad õpistsenaariumid ja kuidas neid sisupaketid kasutada. Siin aitaks lühike selgitus, kui minna õpistsenaariumite lehele.
  • ·         Mitmel pool küsiti sisu luues pealkirju. Jäi mõistmatuks kus need pealkirjad kajastuvad.

Sisupaketi loomiseks kasutasin Wikipedias olemasolevat infot. Sisupaketi loomine virtuaalselt oli mulle esmakordne kogemus. Olen eelnevalt kasutanud PowerPointi, töölehti ja WordPressi, et sisu luua, kuid need ei ole standardsed,  ja seetõttu ei ole infot lihtne ümber tõsta teise keskkonda.

Sisupaketi katsetuse leiab siit.

Kognitiivne õppimine e-õpiku näitel

Valisin seekordse ülesande õpistsenaariumiks õpik.füüsika.ee repositooriumis oleva e-õpiku Elektromagnetismist ja uurin „Elektromagnetism uurimisaine“ alapeatükki „Sissejuhatus elektromagnetnähtuste füüsikasse“. Õppimise algatab lehe päises asuv pilt koos lühikese narratiiviga, mille lõpus on õppijat aktiveeriv küsimus. Pilt ja narratiiv on ainult üks osa õppimise algatamisest, teine osa on õpetajal, kes suunab õpilase RÕKi poolt püstitatud õpieesmärke täitma. Õppimises osaleb indiviid üksinda, tema loeb teksti, vaatab pilte ja videoid, mis teksti kõrval võib leida. Antud juhul on pildid ja videod väga väikeselt ära toodud, mille tõttu võib õppijale jääda ebaselgeks, mis eesmärgil need seal on. Alapeatüki lõpus saab õppija kolmele kontrollküsimusele vastata. Kontrollküsimuste abil õpilane peab töömälu ja pikaajalise mälu koostöös leidma õige vastuse. Kui vastus on vale, siis ajendab see õpilast uuesti tagasi teksti juurde minema ning looma uue seose antud infoga, mis jõuab õppija pikaajalisse mällu.

Lugemise, videode ja piltide tähelepanelikul lugemisel ja jälgimisel ning lõpus kontrollküsimuste vastamisel, seda nimetatakse mitme kanali efektiks, töötleb ja kodeerib õpilane infot töömälus. Info ümber töötlemise ja kodeerimise tulemusel üldistatakse info sõnalisteks ja pildilisteks kujutlusteks, mis omakorda salvestatakse mälujälgedena pikaajalisse mällu.[1] E-õpikus on tekst organiseeritud väiksemalt osalt laiemale. Esiteks tuuakse ära kaks eraldi mõistet, mis seostatakse kolmandas lõigus ja luuakse uusi seoseid. Tekstis on suunatud õpilast märkama infot, mis on punasega välja toodud, seda infot küsitakse ka kontrollküsimustes. Teksti keskel kui ka lõpus on ära toodud info kasulikkus ja seotus päriseluga.

Kontrollküsimused aitavad infot meenutada ja aktiveerivad pikaajalise mälu, kust otsitakse välja sobivad kujutlused ja viiakse töömällu.[2]

E-õpiku peatükk arvestab rohkem refleksiivse ja verbaalse õpistiiliga. Siin on proovitud erinevate värvide ja multimeedia lahenduste haarata ka visuaalseid õppijaid, aga nagu ma enne mainisin, siis visuaalid on nii väikesed, et õppijale võib ebaselgeks jääda, et ta peaks väikestele ikoonidele vajutama. Tegevuslik õpistiil on kaasatud lõpus kontrollküsimustega, kuid üldiselt on tegevuslik õpistiil õpikust välja jäetud, kui muidugi õpetaja ei suuna õpilasi loetu üle arutlema.

 

 

[1] Pata, Kai; Haridustehnoloogilised uuringud ja evalvatsioon. Kognitiivne õppimine; lk 2  https://ifi7056.files.wordpress.com/2016/01/3loeng2016.pdf

[2] Pata, Kai; Haridustehnoloogilised uuringud ja evalvatsioon. Kognitiivne õppimine; lk 3  https://ifi7056.files.wordpress.com/2016/01/3loeng2016.pdf

Õpileping kursusel “Digitaalsete õppematerjalide koostamine”

Antud õpileping on koostatud aines „Digitaalsete õppematerjalide koostamine“.

Teema Soovin õppida kahte teemat:

1. Õppematerjalide autoriõigus, eriti Creative Commons Attribution litsents
2. Õppematerjalide koostamise protsess ja kvaliteet

Eesmärgid Minu eesmärgid on teada saada:

1.       Mis on Creative Commons Attribution litsents?

2.       Kuidas Creative Commons Attribution litsentsi saab kasutada?

3.       Kuidas Creative Commons Attribution litsents mulle tulevikus kasulik on?

4.       Millised on erinevad õppematerjali koostamise protsessid ning mis on kõige olulisem antud protsessi juures?

5.       Kuidas tagada õppematerjalide kvaliteet?

 

Creative Commons Attribution litsents ja õppematerjalide koostamise protsess ja kvaliteet on mulle olulised teada, sest:

1.       esimesest teemast ei tea ma üldse midagi, aga tihti on vaja tööalaselt või isiklikus plaanis kasutada juba kellegi poolt loodud materjale.

2.       Teine teema on ülekantav igale poole, sest kui luuakse õppematerjale, siis lõppkasutaja hindab ja hakkab kasutama neid materjale, mis on kvaliteetsed ja tema vajadustele vastavad.

Strateegiad Eesmärkide saavutamiseks pean läbi tegema järgmised sammud:

1.       Kirjutan õppejõule endale huvitavad uurimisteemad kursuse blogisse (tehtud)

2.       Ootan õppejõu vastust soovitusliku lugemisega

3.       Valin teema, kas nr 1 või 2.

4.       Loen läbi õppejõu poolt soovitatud kirjanduse

5.       Otsin juba loetud kirjanduse järgi lisa allikaid

6.       Töötan läbi ka need allikad

7.       Samal ajal kui allikatega töötan teen endale märkmeid

8.       Märkmete alusel kirjutan kokku analüüsi

Vahendid/ressursid Eesmärkide saavutamiseks, kasutan õppejõu abi, Google Scholar otsingumootorit uute allikate leidmiseks.
Hindamine Eesmärgi olen saavutanud, kui on valmis kirjanduse analüüs ja tean vastuseid oma küsimustele.

 

Esimene teema: Õpiobjekti mõiste ja õppematerjalide levitamise vahendid

Olen kokkupuutunud õpiobjektidega erinevates rollides ülikoolis õppides, õpetajana töötades ja isiklikul õpieesmärgil. Nõustun oma eelmise lause valguses David Wiley definitsiooniga, mille järgi on õpiobjekt “mistahes digitaalne materjal, mida saab kasutada õppimise toetamiseks“ (Wiley, 2000). Minu kogemus on põhiliselt avatud õppematerjalidega, kuna need omavad SCROMi standardi kuute tunnust: käideldavus, kohandatavus, kokkuhoid, vastupidavus, koostalitlusvõime ja korduvkasutus. Ülikooli kontekstis olen kasutanud õppimiseks YouTube videosid, teaduslikke artiklite digitaalseid arhiive jne. Õpetajana sai kasutatud ajaloos erinevaid digitaalseid arhiive, nt ERRi arhiiv ja Digitaliseeritud Eesti Ajalehed. Kasutasin ka teiste õpetajate materjale nii nende endi kodulehtedele üles pandud materjale ja SlideSharis üles riputatud esitlused erinevatel teemadel. Isiklikul eesmärgil olen kasutanud alates Coursera võimalustest kuni TEDi kõnedeni välja, isikliku õppimise juures on tähtsal kohal kõik võimalikud huvitavate ajaveebide postitused, mida aktiivselt ka sotsiaalvõrgustikes jagan.

Veebist leitud õppematerjalide haldamiseks olen kasutanud mitmeid süsteeme, alguses kasutasin Sticky Notes, see järel One Note, iPadil märkmiku. Ainealast materjali olen kogunud ja sorteerinud Google Drive`is, kuna see võimaldab hõlpsasti materjale jagada kolleegidega. Eelmisel semestril laadisin telefonile Pocket`i. Pocket on nendest süsteemidest kõige lihtsam ja ajasäästlikum variant.

Häid materjale leidub veebis harva, kuna materjale on nii palju, et see tekitab üleliigset müra, mille tõttu ei jõuta nende kõige paremate juurde. Õpetajad kes jagavad enda materjale oma ajaveebis on väga eesrindlikud ja ilmselt tunnevad ennast enesekindlalt oma materjale ja ideid jagades. Leian, et õpetajat takistab oma materjale jagamast kaks põhjust, esiteks hirm, et tema materjalid ei ole piisavalt head ja teiseks, et see on tema töö, mille eest ta ei ole saanud lisatasu ja nüüd tuleb keegi teine ja saab väiksema vaevata materjali alla laadides oma tundi läbi viia. Usun, et õpetajat motiveeriks oma õppematerjale üles laadima see, kui ta saaks tagasisidet teistelt õpetajatelt ja lisaks inspiratsiooni, kuidas veel võiks antud materjali kasutada.

Valisin repositooriumiks MOOCi Coursera, mida olen ise paaril korral kasutanud, kuigi pean tõdema, et suurest soovist kursused läbida, jäid need siiski soiku. Courseras võimalik valida 1800 erineva kursuse vahel, olla osa väga suurest õpivõrgustikust, sealt on võimalik võtta maailma tippülikoolide kursuseid. Kümne alateema all on põnevaid väljakutseid loodusteadustest huvitatule kui ka humanitaarteadlastele. Tasu poolest on väga erinevate süsteemidega kursuseid, on selliseid, kus kursus on tasuta, aga diplomi saamiseks tuleb maksta. Teine võimalus on see, kus iga osa maksab umbes 30 eurot. Eelmisel aastal võtsin kursuse „21. sajandi oskused“, mis oli tasuta. Õpiobjektina oli seal videod, kus õppejõud selgitasid materjali ja antud videode vahele oli loodud kontrollküsimused. Lisaks antud videodele oli lisatud erinevad artiklid, enesehindamislehed ja kontrollivad testid. Tähtsal kohal on kursusel foorumid, kus toimub ilmselt suurim osa õppimisest. See on hetkel ainult üks näide komponentidest, millest üks kursus võib koosneda Courseras.

Käitumuslik õppimine digitehnoloogiaga: Lingvisti näide

Valisin esimese ülesande analüüsiks Lingvisti, see on keeleõppe programm, mis lubab keelt õppida kiiremini, kui teised programmid ja jõuda B2 tasemele 200 tunniga. Eelmisel aastal katsetasin ka ise seda, et õppida prantsuse keelt. Aasta hiljem programmi uuesti sisenedes sain teada, et õppisin prantsuse keelt 1h ja 24 minutit  ja õpitud sõnu oli 60. Programmis saan vaadata igat sõna, mida olen juba õppinud ja mitu korda ma olen igat sõna läbi harjutanud/korranud. Lisaks sain teada, et kõige rohkem õigesti vastatuid sõnu järjest oli kaheksa.

Lingvist on programmõpe, mille aluseks on valem, kuidas keelt kõige efektiivsemalt õppida ja praktikas rakendada – sõnade õpetamine olulisuse järjekorras ehk tegelikus keeles kasutamise sageduse järgi.[1]  See valem on kodeeritud antud programmi. Lingvistil on hargprogrammile iseloomulikud jooned, kus peale mingi arv kordi õigesti vastatud sõnadele tuleb juurde uusi ja raskemaid sõnu ning lauseid.

Lingvist rakendab biheivioristliku õppimisteooria põhimõtteid. Lauses või fraasist on puudu sõna, mis on ära toodud inglise keeles ja nüüd tuleb õppijal see kirjutada lausesse/fraasi prantsuse keeles. Tagasiside on kohene, vale vastuse korral ütleb programm õige sõna ja selleks, et edasi saaks minna on vaja õige sõna lahtrisse kirjutada. Nüüd kuuled programmi ütlemas terve lauset või fraasi. Sellele järgneb uus lause või fraas. Lisaks läheb lahter õige vastuse kinnituseks roheliseks ja vale vastuse korral karistuseks punaseks.  Lingvist kasutab õppimisel kordamist: mingi aja möödudes söödab programm õppijale samad laused ja fraasid samade puudu olevate sõnadega. Lingvisti puhul võib leida sarnasusi Skinneri sõnastatud õppimismasinates kasutatavate printsiipidega, näiteks õige vastuse leidmine töötab stiimulina.

Lingvist on drillprogramm, mis suunab deklaratiivsete teadmiste meelde jätmisele. Tegevuse käivitajaks on puudu olev sõna lauses või fraasis, mille vastus võib olla kas õigesti kirjutatud või mitte. Kuigi tagasiside on kohene, siis vale vastuse puhul ei anna programm negatiivset tagasisidet vaid õige vastuse, mis võib inimesele mõjuda ka negatiivsena. Drillprogrammile ja biheivioristliku õpiteooriale kohaselt on Lingvist individualiseeritud, õppija õpib omas tempos ja õppija on aktiivne õppeprotsessis.

 

[1] https://lingvist.io/et/programmist/