Õpikeskkondade disaini pedagoogilised põhimõtted

Valisin „õpikeskkondade disaini pedagoogilised põhimõtted“ mõtestamiseks Terje Väljataga, Hans Põldoja ja Mart Laanpere poolt kirjutatud artikli „Open Online Courses: Responding to Design Challenges“ (2011).

Artikkel andis hea ülevaate „Õpikeskkonnad ja õpivõrgustikud“ kursusest – disainist, ülesehitusest, õppijate tõmbamisest õpikogukonda ja protsessi jälgimisest. Meie kursus on ülesehitatud avatud kursuse põhimõtetele, mille keskmeks on õppija ja õpetaja on juhendaja rollis. Avatud kursus saab teoks tehnoloogiliste vahendeid kasutades ja avatuid kursuseid saab korraldada veebikeskkondades mitme kümnest kuni mitme sajale inimesele.

Õpetajana töötades katsetasin Veeb 2.0 vahendeid selleks, et luua õppija keskset õppimist. Tagasi vaadates olid mul samad väljakutsed, mis artiklis olid nimetatud.

Avatud kursuste puhul on neli suuremat väljakutset, milleks on järgmised:

  1. Kuidas tõmmata õppijad õpikogukonda ja et nad võtaksid kogukonnast aktiivselt osa? Kuidas luua gravitatsioon, mis oleks jätkusuutlik ja koordineeritav?
  2. Kuidas kontrollida õppijate osalust ja sisu õppimise kulgu kui on palju osalejaid? Lisaks, suurem väljakutse on monitooringut teha kui igal õppijal on oma vahend, kus ta oma teadmisi kujundab ja loob.
  3. Kui palju peaks olema kursuse materjale ja tegevusi disainides osa õpetajal ja kui palju peaks jätma ruumi õppija soovidele ja vajadustele? Mitu osa õppijat ja mitu osa õpetajat peaks kursuses olema? Kui palju loob õppija sisu ja oma õppimist?
  4. Kuidas tõsta tagasiside kvaliteeti õppija töödele ja progressile, kui õpetajad ja juhendajad ei jõua suure osaluse tõttu kõiki tagasisidestada?

Igat punkti oleksin saanud paremini eelnevalt läbi mõelda ja analüüsida. Õpikogukonda õpilaste seas ei tekkinud, kuna protsess oli liiga ühe suunaline, kuigi ülesanne oli valida endale meele pärane ajaloo teema, uurida antud teemat ja kirjutada sellest blogipostitus. Pärast tuli teiste bloipostitusi lugeda ja kommenteerida. Gravitatsiooni oleks tekitanud see, kui kontakttundides oleksime erinevaid teemasid käsitlenud ja arutelnud, et see arutelu üle viia veebi mõnda foorumisse.

EduFeederit mul õpilaste tööde monitooringuks rakendatud ei olnud, mille tõttu ei tekkinud ühte kindlat paika, mis oleks kõik blogipostitused ühendanud ja jälgimise tõhusamaks muutnud.

Andsin õppijatele suurema osa õppeprotsessi kujundamisest, mille tõttu olid blogipostitused tihti pinnapealsed. Siin oleksin pidanud ülesannet disainides rohkem mõtlema materjalidele, mida õpilased kindlasti peaksid läbi töötama teema valdamiseks.

Tagasiside osas rakendasin õpilaselt õpilasele tagasisidet läbi kommentaaride, kuid ka siin oldi pinnpealsed. Kvaliteeti oleks tõstnud, kui me oleks koos läbi töötanud kriteeriumid miks me üksteisele tagasisidet anname ja kuidas seda teha, et see oleks autorile kasulik õppimine.

Kokkuvõtteks võin öelda, et uuesti sama ülesannet püstitades suurendaksin enda juhendamist ja paneksin suuremat rõhku `gravitatsiooni` loomisele.

Tehnoloogiad õppimiseks

Neljas teema õpikeskkonnad ja õpivõrgustiku kursusel on tehnoloogiad ja standardiseerimine. Panen rõhku postituses avatud ja hajutatud Veeb 2.0 tehnoloogilistele keskkondadele.

Esiteks avasin iga-aastase e-õppe vahendite edetabeli Top 100 Tools For Learning 2015, et saada ülevaade, milliseid e-õppe vahendeid olen juba antud nimekirjast eelnevalt õppimises kasutanud.

Nimekiri on järgmine:

Antud nimekirjas on mitmeid tehnoloogilisi vidinaid, mille kaudu uut ja huvipakkuvat infot olen kogunud (YouTube, GoogleSearch, Facebook, Wikipedia, LinkedIn, TED talks, SlideShare) ja teisi tehnoloogiaid olen kasutanud info mõtestamiseks, talletamiseks ja jagamiseks (GoogleDocs/Drive, Skype, PowerPoint, Prezi, Dropbox, Facebook, WordPress, OneNote, Gmail, Twitter, Evernote). Kursuseid olen läbinud nii Moodle kui ka Coursera kaudu.

OneNote`i ja Evernote kasutamise olen asendanud GoogleDrive kasutamisega, kuna nii talletan kogu info ühte kohta, kus saan infot töödelda ja jagada.

Mul on küll Twitteri konto, kust saan infot endale huvipakkuvate teemade kohta, aga mikroblogimist ei ole ma harrastanud. Olen jaganud Twitteris oma blogipostitusi, aga põhiliselt olen mikroblogimisega tegelenud Facebookis enda profiiliseinal ja mõnes huvigrupis. Olen oma postitustele lisanud ka märksõnu elik folksonoomiat, aga märksõnu ei ole ma väga teadlikult kasutanud. Peale seda postitust jälgin märksõnade kasutamist rohkem. Lisaks on võimalik endale huvipakkuvate märksõnade kohta tellida läbi Paper.li kaudu igapäevase uudisvoo.

Uudistevoo tehnoloogiaid nagu RSS või Atom ei kasutanud ma kuni viimase hetkeni. Eelmisel nädalal lisasin oma haridustehnoloogia blogile RSS uudisvood. RSS-de lisamine blogile on imelihtne ja mugav on kiirelt pilk peale visata endale huvitavatele uudistele oma enda blogist.

Uute veebipõhiste 2.0 vidinate katsetamisel annab positiivse kogemuse annab Google või Facebooki kontode abil sisenemine. Enam ei taha sisse logida keskkonda, kus tuleb uus konto luua koos uue salasõnaga, mis kindlasti järgmiseks korraks on ununenud.

Proovisin antud teema raames järgmisi vidinaid:

Feedly kasutamine on imelihtne ja lausa lust, sest siseneda saab oma Google konto abil. Lihtne on lisada uusi blogisid ja lehekülgi, mida jälgida. Mind küll häiris, et uudistevoogu ei saanud alla kerida. Lisaks katsetasin IFTTTd. Sinna sisse logides teadsin, et tahan just Feedlyt ühendada Gmailiga, aga kahjuks oli antud teenus tasuline. Kuna Feedly ühendamine IFTTT kaudu oli tasuline, otsustasin ühendada Facebooki Twitteriga. Nüüdsest läheb iga Facebooki postitus ka Twitterisse. IFTTT puhul meeldis mulle sarnaselt Feedlyle Google kontoga sisenemine. IFTTT pakub palju erinevaid lahendusi ühendamaks erinevaid programme ja äppe. Kuid siinjuures tuleb arvestada, et mõne programmi ühendamine on tasuline.

Pocket on mugav äpp igapäevaseks kasutamiseks – sinna saab ladustada veebisisu nagu artiklid, videod (YouTube, TED talks) ja pildid, mida saan studeerida hiljem. Päeva jooksul koguneb palju infokilde, mida tahaks lugeda, vaadata ja kuulata, aga kiire elutempo juures ei ole alati võimalik kohe infot vastu võtta. Hetkel on mul nutitelefonis lahti 19 erinevat lehekülge, mis ootavad aega, et neid lugeda ja vaadata. Pocket koondaks kõik need aknad ühte kohta. Pocketi puhul meeldib mulle äppi lihtne disain ja kasutamise võimalused. Lisaks on olemas ühisjärjehoidjad nagu Delicious ja Diigo, kus saab linke ka teistega jagada.

Lõputöö uurimisel ja kirjutamisel on eriti kasulikud kirjandusallikate jagamise vahendid (Mendeley, Zotero, CiteULike). Sisenesin CiteULike lehele, kuna see oli ainuke kolmest, millega sain siseneda Google kontoga, kuigi kasutajasõbraliku disaini poolest oleksin soovinud sisenda Mendeley ja Zotero keskkondadesse. CiteULike võib olla funktsionaalne, aga välimus ei kutsu kasutama.

Suur hulk erinevaid e-õppe vahendeid ootavad testimist ja kasutamist, et valida endale kõige paremad lahendused efektiivseks õppimiseks ja töötamiseks.

Õpilepingu lühiülevaade

Õpikeskkonnad ja õpivõrgustikud kursus on jõudnud poole peale ja hea on järgida ja reflekteerida tehtut õpilepingu alusel.

Õpilepingu sain kirja paar nädalat tagasi, seega see ongi minu esimene õpileping. Kursuse alguses, septembris, ei oleks kindlasti õpileping nii täpne ja detailne olnud. Praegune õpileping võiks olla algus tulevasele magistritööle.

Hetkel olen rõhunud kodutööde kirjandusele ja mõistmisele, seega esimene punkt strateegiast on täidetud ja samal ajal ka töös. Teiste punktidega hetkel nii edukalt ei lähe, aga olen kindel, et ka teised punktid saavad tehtud.

Olen juba põnevil magistritöö teema täpsustamise ja uurimisest.

1:1 arvutikasutus

„Õpikeskkonnad ja õpivõrgustikud“ kursuse kolmandaks teemaks on 1:1 arvutikasutus, milleks on personaalsete mobiiliseadmete, äppide jne kasutamine.

Personaalses õppimises kasutan oma nutitelefoni ja Apple tahvelarvutit, esimese operatsioonisüsteem on Android ja teise platvorm on iOS. Mõlema puhul kasutan info vahetamiseks Gmaili; info leidmiseks Google otsingut; ajaplaneerimisel nutitelefoni kalendrit; mis on ühendatud Google kalendriga; märkmete tegemiseks kasutan Evernote äppi, Google Drive`i ja Apple tahvelarvutil Note`i; koostööd teistega teen läbi Google Drive`i ja Skype`i; fotosid ja faile ladustan ja jagan teistega Dropboxis ja Instagramis; fotosid ja videoid teen mõlema seadmega; uuringuid ja artikleid loen tahvelarvutis olevast iBooks`ist; endale huvitavaid teemasid ja kogukondi leian Facebook`ist ja LinkedIn`ist; loetuid raamatute nimekirja hoian Goodreads`is, fotosid muudan Snapseed`iga.

Eelneval kahel aastal kasutasin õpetajana võimalust kasutada VOSK põhimõtteid, kuna õpilastel olid oma nutiseadmed koolis kaasas (Rahn, 2014). Põhiliselt lasin õpilastel oma personaalsetel mobiilseadmetel kasutada otsingumootorit info leidmiseks, võrdlemiseks ja analüüsimiseks. Personaalne seade andis õpilastel võimaluse vaadata erinevaid videoid, fotosid ja faile. Klassiruumi korra hoidmiseks kasutasin ClassDojo äppi, mis oli iga õpilase ja lapsevanema nutiseadmes. VOSKi puhul tulid välja sarnased puudused nagu toob välja Mart Laanpere: õpilaste seadmetel esines tõrkeid, kuna kooli Wi-Fi ei olnud piisavalt kiire ja teiseks õpilane võis seadme koju unustada või oli aku laadimata (Laanpere, 2014; Ülle-Juuse Tumak, 2015). Lisaks tuleb õpetajal eelnevalt VOSKi stsenaariumite rakendamisel kindlasti uurida vanemate suhtumist nutiseadmete kasutamisse, kuna eriti algklassi õpilaste puhul võib lapsevanem piirata nutiseadmete kasutamist nii kodus kui ka koolis.

Erinevate materjalidega ja uurimustega tutvudes, meeldis mulle Gustav Adolfi Gümnaasiumi ajaveebilt „Apple koolis“ leitud idee kasutada Instagrami ühise õpiülesande läbiviimiseks. Instagrami saab kasutada pea kõigis õppeaines, kasutades seda piltide ja info kogumiseks, jagamiseks, tagasisidestamiseks ja analüüsiks. Grupil või klassil on ühine vestlus või teise võimalusena saab kasutada ühist teemaviidet (hashtag), et kõik näeksid pilte ja nende all olevat infot. Näiteks ajaloo aines kasutaksin Instagrami aastaringselt. Instagramis on ühine grupp terve klassi peale, kuhu nad saavad lisada pilte ajaloolistest paikadest, mida nad aasta jooksul iseseisvalt külastavad, lisades iga pildi juurde  mõned faktid ja asukoha. Kaasõpilased saavad uurida juurde või lisada omapoolseid küsimusi/kommentaare. Niimoodi tegutsedes kasvab õpilaste teadlikkus ajaloo, kultuuri ja neid ümbritseva keskkonna kohta. Instagrami on mugav kasutada, kuna suurem osa noori kasutab antud äppi igapäevaselt sündmuste talletamiseks, jagamiseks ja teiste jälgimiseks. Uudistevoos on teiste tegemistega lihtne kursis olla. Instagram kohaldub nii Androidi kui ka iOS-iga.


Kasutatud allikad:

http://applekoolis.blogspot.com.ee/p/apid.html (16.10.2015)

Kristi Rahn (2014): Tahvelarvutite rakendusstsenaariumid Eesti koolidele

Ülle Juuse-Tumak (2015): Innovaatiliste stsenaariumite rakendusvõimalused algkoolis VOSK kontekstis

Mis see personaalne õpikeskkond siis on?

Teise ülesandena saan „Õpikeskkonnad ja õpivõrgustiku aines“ analüüsida personaalset õpikeskkonda (Personal Learning Environment). Mis see personaalne õpikeskkond minu jaoks on – kontseptsioon või tehnoloogia?*

Minu jaoks on personaalne õpikeskkond, keskkond mille õppija ise valib – koht, aeg ja vahendid. See tähendab, et õppija teadvustab enda vajadusi töö- kui ka eraelus ning analüüsib, milliseid oskusi ja teadmisi on tal vaja selleks, et olla edukas. Personaalse õpikeskkonna aluseks on iseseisev õppija, kes kontrollib oma õppimist – alustades vajaduste välja selgitamisest kuni uute teadmiste presenteerimiseni ja rakendamiseni (Fiedler & Väljataga, 2010; Henri, Charlier & Limpens, 2008).

Personaalsed õpikeskonnad on alati olemas olnud ajast aega, kuid teistsugusel kujul kui tänapäeval (Henri, Charlier & Limpens, 2008). Tänapäeval on lisandunud õppimist toetavaks komponendiks tehnoloogilised vahendid ja sotsiaalne tarkvara, mis lihtsustab info loomist, teadmiste kasvatamist eelnevatele teadmistele/kogemustele ja kiiret jagamist erinevate kogukondade vahel. See tähendab, et õppija on info tarbijast muutunud info loojaks ja mõtestajaks (Schaffert & Hilzensauer, 2008). Nii nagu leiavad paljud praktikud, arvan ka mina, et personaalne õpikeskkond on rohkem hariduslik küsimus kui tehnoloogiline (Schaffert & Hilzensauer, 2008; Fiedler & Väljataga, 2008; Pata & Laanpere, 2009). Tehnoloogia on vahend selleks, et oma õppimist ja tööd veelgi paremini organiseerida.

Haridustehnoloogia magistris on minu personaalne õpikeskkond kindlasti minu kui õppija keskne, sest palju oleneb minu enda vajadustest ja huvidest, mida, miks ja kuidas ma õppida tahan. Ajaloo bakalaureusekraadi omandades oli minu personaalne õpikeskkond piiratum ja õppejõudude ning õppekavade keskne. Seal oli põhiline tehnoloogiline vahend arvuti, kuhu oli võimalik konspekteerida ja esseesid kirjutada, kuid sotsiaalseid tarkvarasid me kasutama ei pidanud ja keegi meid sinna ei suunanud. Haridustehnoloogias näevad õppejõud meid kui õppijaid sisu loojateks, kuigi nemad annavad raamid, kust üldse õppimist alustada. Lõpptulemus võib täielikult raamidest väljuda – kes loob ühisprojekti, ettevõtte või mõne muu vinge algatuse, mis muudab maailma paremaks paigaks.

Tartu Ülikooli ajaloo instituudis ei kasutanud ükski õppejõud isegi kinniseid õpikeskkondi, mis oleks vähemalt üliõpilaste administreerimist lihtsustanud või andnud väiksegi võimaluse foorumites arutelusid luua. Hetkel magistris, paljud õppejõud paluvad kirjutada blogi postitusi. Blogi on minu hallata ja sisutootmine samuti, kuid õppejõud suunavad mind teemade ja soovitatud artiklite kaudu. Samas olen autonoomne valimaks artikleid, projektiideid ja uurimisülesandeid. Ma ei tunne, et õpikeskkond oleks kaastudengite poolt peale surutud. Ilmselt, kui mul ei oleks Facebooki kontot ja põhiarutelud toimuksid just seal, siis oleksin ka mina sunnitud looma Facebooki või leidma oma võrgustiku väljas pool antud keskkonda.

Personaalne õpikeskkond

Minu personaalse õpikeskkonna skeem.

Mina kui õppija olen kõige keskel, kuna minu käes on kontroll enda õppimise üle. Tehnoloogilised vahendid (arvuti, nutitelefon, tahvelarvuti) ja sotsiaalsed tarkvarad (Google, Gmail, Google Drive, Facebook, Skype, WordPress jne.) on vahendid, et õppimist ellu viia, teadvustada, organiseerida ja esitleda. Õppejõud mõjutavad mind kui õppijat otseselt läbi kontakttundide, ülesannete ja ekspertide poolt kirjutatud uuringutega. Ülikooli kaaslased on mõjutatud sarnaselt minule õppejõudude poolt. Isegi kui sisend on sarnane on väljund erinev ja siin toimubki omavaheline sotsiaalne õppimine, kus luuakse uut teadmist. Lisaks on veel teised haridustehnoloogilised kogukonnad, kellelt ammutada ja jagada teadmisi ja kogemusi.


Kasutatud kirjandus:

Pata, K., Laanpere, M. (Eds.) (2009). Tiigriõpe: haridustehnoloogia käsiraamat. Tallinn: TLÜ informaatika instituut (ptk 1.7)

Schaffert, S., Hilzensauer, W. (2008). On the way towards personal learning environments: seven crucial aspects. Elearning papers.

Henri, F., Charlier, B. & Limpens, F. (2008). Understanding PLE as an essential component of the learning process. In Proceedings of World Conference on Educational Multimedia, Hypermedia and Telecommunications 2008 (pp. 3766-3770). Chesapeake, VA: AACE.

*Fiedler, S.H.D. & Väljataga, T. (2011). Personal learning environments: concept or technology. International Journal of Virtual and Personal Learning Environments, 2(4), 1-11.

 

Edutizer – kas koht, kus alustada õppimist?*

Esimene blogipostitus on inspireeritud Tallinna Ülikooli haridustehnoloogia eriala kursusest “Õpikeskkonnad ja õpivõrgustikud”. Esimeses kontakttunnis saime ülesandeks katsetada ühte õpikeskkonda ja lugeda paari artiklit, mille põhjal jagada oma kogemust.

Enne veel tahan kiita õppejõudusid – Hans Põldoja ja Terje Väljataga, kes lõid esimeses kontaktunnis positiivse õhkkonna. Tänu kahele küsimusele ja lühikestele esitlustele, lõid nad turvalise õpikeskkonna, kus õppijad tunnevad üksteisega ühisosa. Esiteks küsiti, mis on meie haridustehnoloogilised huvid ja teiseks, mis on meie igapäevased hobid.

pikeskkonnad-ja-pihaldusssteemid-24-638Valisin testimiseks eestlaste poolt arendatud õpikeskkonna Edutizeri, mis on mõeldud ettevõtetele ja mida on võimalik modifitseerida vastavalt ettevõtte suurusele ja vajadustele. Nimetatud õpikeskkond toetab personaliosakonda koolitus- ja kvaliteedijuhtimises. Edutizerit soovisin testida, kuna mind huvitavad erasektorile ja suurematele organisatsioonidele mõeldud tehnoloogilised vahendid, et muuta personali õppimist ja arendamist efektiivsemaks. E-õppe ja traditsioonilise õppimise sidumine organisatsioonides on tänapäeva kiires infoühiskonnas ressursse kokkuhoidev ja töötajatele rohkem meele järgi, kuna see arvestab nende vajaduste ja ajaga. Kuid erinevate artiklitega tutvudes leidsin, et kinnised õpikeskkonnad ei ole õppija seisukohalt kõige paremad, kuna kinnised õpikeskkonnad ei toeta iseseisvat ja õppija enda vajadustest lähtuvat õppimist. Ka on õppe protsessi loojal (õpetajal) tihti raske õppija vajadustele vastavat õpet luua, kuna kinnine õpikeskkond annab ette kindla struktuuri, millest õppedisain peab arvestama (Siemens, 2004). Kõige parem kinnine õpikeskkond on paljude võimalustega ja funktsioonidega, mille vahel on võimalik õpetajal valida lähtudes organisatsiooni, õppija vajadustest ja õpieesmärkidest (Watson & Watson, 2007). Kas Edutizer on õpikeskkond, kus võiks alata õppimine?

Edutizer lubab olla tehniliselt paindlik keskkond, kus on võimalik koolitus algusest lõpuni planeerida ja läbi viia. Siia on lisatud kõik koolitus etappide jaoks vajalikud vahendid: planeerimine, ettevalmistus, läbiviimine, tagasiside, tulemuste hindamine, avalikustamine ja analüüs. Siin on võimalik ühendada koolituskalender õpilaste, koolitajate ja õppematerjalidega. Paljudest teistest õpikeskkondadest erineb Edutizer võimalusega koostada kontrolltöid ja eksameid ning neid ka antud keskkonnas läbi viia.

Koolitaja saab luua õpiku, mis on kursuse õppematerjal, kuhu saab lisada erinevaid õpiobjekte (heli-, pildi-, videofaile, presentatsioone, tekstifaile jms.). Lisada saab ka interneti linke. Faile on võimalik arvutisse laadida. Iga teema lõppu saab lisada harjutused teadmiste kinnistamiseks. Edutizer suudab luua ise harjutustesti materjali alusel, seda on võimalik ka õppijal iseseisvalt teha. Suurt rõhku on Edutizeris pandud õppimise hindamisele – harjutusi- ja eksamiteste on võimalik koostada viie erineva mudeli alusel ning koostatud testidele toimub automaatkontroll. Testidesse saab lisada ka avatud küsimusi, mida hindab koolitaja. Koolitajal on võimalus õppijale jätta tagasiside kommentaar. Lisaks on võimalus õpilasel harjutusülesannetes koostada vigade parandus. Hindamine on Edutizeris mitmekülgne, mis arvestab nii kursuse eesmärkide kui ka õppija enda vajadustega.

Õppetöö vormid on mitmekesised – konsultatsioon, seminar, praktiline ülesanne, kodutöö, eksam ja kontrolltöö. Kodutööks saab anda essee, referaadi, joonised, joonistused, heli, videod ja teised elektrooniliselt edastavad materjalid. Küll jääb selgusetuks õppurite vaheline õppimine. Koolitaja saab õppijate tööd kõigile õppijatele edastada, aga kas õppijatel on võimalik üksteise töödele tagasisidet anda, jääb arusaamatuks. Haridustehnoloogid lähtuvad konstruktivistlikust õpikäsitusest, kus on tähtsal kohal sotsiaalne kontekst elik teiste inimeste kaasmõju õppimisele (Dalsgaard, 2006). Edutizeris on õppijatel võimalik luua õpivõrgustikke läbi foorumi, see on põhiline suhtlemiskeskkond õppijate vahel.

Koolitajal on oma töölaud, kus ta näeb kõiki oma kursuseid, nii käimas olevaid kui ka arendamist vajavaid. Kiirkaustad aitavad koolitajal sorteerida õpikuid ja teste sihtgruppide järgi. Koolitaja tööd lihtsustab hindamissüsteem, mis võimaldab analüüsida statistilisi andmeid erinevate tööde raames üksikosade ja tervikute kaupa. Statistilised andmeid on võimalik importida MS Exceli tabelina. Koolitaja saab väljastada sertifikaadi, et õppija oskusi ja teadmisi tõendada, kas tähtajatult või kindla kehtimisajaga.

Edutizeris on õppijaid, koolitajaid ja materjale ühendav kalender. Kalendrisse saab panna erinevaid ülesandeid ja teateid, mida eristavad erinevad värvid ning lisaks on võimalik esikohale tuua prioriteetsemaid tegevusi. Kas kalender on ainult Edutizeris kasutamiseks või saab seda ühendada ka näiteks Google kalendriga? Kalendri ühendavus teiste programmidega teeks kasutamise lihtsamaks ja hoiaks kursuse tegevused meeles ka õpikeskkonda sisse logimata.

Disaini poolest on Edutizer lihtne – valge taust ja oranži värvi ikoonid. Kõik funktsioonid on päises tööriista ribal ära toodud. Ekraanil on parajalt infot ja vajalik on lihtsasti leitav.

Edutizer on kinnine õpisüsteem, mis annab palju erinevaid võimalusi koolitajale disainida õpet. Nimetatud õpikeskkonna tugevus on õppe ja õpilaste oskuste, teadmiste hindamine ja analüüs. Nõrkusena pean välja tooma koostöise õppimise ja õpilaste vahelise tööde tagasisidestamise. Seda annaks parandada avatud õpikeskkondade vahendeid kasutades, näiteks blogid, wikid, RSS, bookmarking, Skype jne. Samas üks süsteem ei pea tagama kõik funktsioonid, vaid tähtsam on erinevate vahendite ühildatavus ja sünkroniseerimine (Dalsgaard, 2006). Pealkirja vastuseks saan öelda, et õppimist võib alustada Edutizerist, kuid koolitajal tuleb vajadusel kasutada ka teisi vahendeid, et õppimine oleks õpilastele tähenduslik.

Küsimused, mis tekkisid antud ülesannet täites:

Kas ettevõtetel on kasulik ja võimalik kasutada vabasid vahendeid koolituses, mis on avatud ka teistele (nt blogid)?

Milliseid pädevused peavad olema koolitajal ja õppijal, et vabade vahendite kasutamine e-õppes oleks tulemuslik?

Kasutatud kirjandus:

Dalsgaard, C. (2006). Social software: E-learning beyond learning management systems. European Journal of Open, Distance, and E-Learning, 9(2), 1–7.

Siemens, G. (2004, 22. november). Learning Management Systems: The wrong place to start learning [ajaveebipostitus]. Loetud aadressil http://www.elearnspace.org/Articles/lms.htm

Watson, W. R., & Watson, S. L. (2007). An Argument for Clarity: What are Learning Management Systems, What are They Not, and What Should They Become? TechTrends, 51(2), 28–34. http://doi.org/10.1007/s11528-007-0023-y

*Pealkiri on inspireeritud Georg Siemensi 2014. aasta artiklist „Learning Management System: The wrong place to start learning“