Teadmusjuhtimine: 2. moodul (Teadmusjuhtimine ja õppiv organisatsioon)

  1. Õppiva organisatsiooni mõiste, sisu ja olemus

Õppiv organisatsioon on organisatsioon, mis teadlikult õpib ja end ümber kujundab, selleks, et saavutada soovitud tulemused elik olla konkurentsivõimelised piiratud ressurssidega maailmas. Sisuliselt tähendab õppiv organisatsioon kui organisatsioon, mis loob uut teadmist, mida levitatakse üle organisatsiooni ja rakendatakse uut teadmist lisandväärtuse loomiseks ja ennetatakse väliskeskkonnast tulenevaid muutusi. Kilmanni (1996) järgi õppiv organisatsioon kirjeldab, kontrollib ja täiustab protsesse, mille abil teadmist luuakse, omandatakse, jaotatakse, tõlgendatakse, säilitatakse, taastatakse ja kasutatakse eesmärgiga tagada organisatsiooni kestev edukus.

Õppiva organisatsiooni eesmärk on globaalses turumajanduskonkurentsis olla edukad ja püsima jääda.

  1. Õppiva organisatsiooni kontseptsiooni areng ja selle peamised esindajad
Esindajad: Õppiva organisatsiooni kontseptsiooni areng:
Peter Senge Senge tutvustas esimesena mõistet ’õppiv organisatsioon’ oma raamatus „Viies distsipliin“ (1990) (The Fifth Discipline: The Art and Practice of the Learning Organization).

„Tema käsitluse järgi on õppivad organisatsioonid need, kus inimesed jätkuvalt suurendavad oma võimet saada neid tulemusi, mida nad tõepoolest taotlevad, kus edendatakse uusi avatud mõttemalle, kus on lahti tee ühistele püüdlustele ning kus inimesed õpivad, kuidas üheskoos õppida“ (Virkus, 2015).

Garvin Garvin (1993) oli strateegilise vaate pooldaja, kes nägi õppivat organisatsiooni organisatsioonina, mis on võimeline looma ja edasi andma teadmust ning muutma oma käitumist antud teadmuse põhjal.
Peter Senge, Art Kleiner, Richard Ross, Charlotte Roberts ja Bryan Smith 1994. avaldati raamat „Viie distsipliini käsiraamat“ (The Fifth Discipline Fieldbook), mis andis edasi näpunäiteid ja ideid organisatsioonide arendamiseks.

1999. avaldati raamat „Muutuste tants“ (The Dance of Change). Seal toodi välja „põhjalik muutus“ (profound change), millega kaasneb õppimine elik inimeste väärtushinnangud, püüdlused ja käitumisprotsessid seoti strateegiate, süsteemide ja praktikaga.

Goh (1998, 2001) Leidis, et on olemas seos õppiva organisatsiooni ja organisatsiooni tulemuslikkuse vahel.

Ta tõi välja õppiva organisatsiooni viis olulist aspekti:

1.     selge missioon ja visioon ning nende toetamine;

2.     jagatud juhtimine ja töötajate kaasatus otsustusprotsessidesse;

3.     uuendusi toetav kultuur;

4.     infovahetus teiste organisatsioonidega;

5.     rühmatöö ja koostöö tervikuna.

Kell Kell integreeris õppiva organisatsiooni kontseptsiooni organisatsiooniteaduse ja inimkäitumise erinevate aspektidega:

· organisatsiooniline õppimine;

· organisatsiooniteooria;

· strateegiline planeerimine;

· strateegiline juhtimine;

· muudatuste juhtimine;

· kvaliteedijuhtimine;

· süsteemiteooria (Kell, 2003).

Õppiv organisatsioon ei rõhu mitte niivõrd uue teadmise omandamisele (know-how), kuivõrd olemasoleva teadmuse tõlgendamisvõime suurendamisele (know-why) ja uue teadmuse loomisele (Kell, 2003; Virkus, 2015).

  1. Erinevused õppiva organisatsiooni ja teiste organisatsiooni arendamiskontseptsioonide vahel

Peamine erinevus õppiva organisatsiooni ja teiste organisatsioonide arendamiskontseptsioonide vahel on, et esimene rõhub olemasoleva teadmuse tõlgendusvõime suurendamisele (know-why) ja uue teadmuse loomisele, aga teine teadmuse omandamisele (know-how). Õppiv organisatsioon kahtleb pidevalt üldaktsepteeritud toimeviisides ja tähtsal kohal on pidev muutus kõikides organisatsiooni aspektides. Samal ajal teistes organisatsioonides omandatakse üldtuntud teadmust, et arendada töötajaid, jättes kõrvale ülejäänud aspektid.

  1. Teadmusjuhtimine õppiva organisatsiooni kontekstis

Teadmusjuhtimine õppiva organisatsiooni kontekstis on tähtsal kohal, kuna strateegiline vaade näeb õppivat organisatsiooni organisatsioonina, mis on võimeline looma ja edasi andma teadmust ning muutma oma käitumist uue teadmuse ja ideede valguses (Garvin, 1993, p.80, viidatud Roots jt., 2008). Teadmusjuhtimine on teadmiste loomise ja teadmusringluse protsessi juhtimine organisatsioonis. Teadmusjuhtimist viiakse läbi jagatud juhtimise ja koostöö, kus töötajad on kaasatud teadmuse loomisesse ja teadmuse jagamisse.

  1. Haridustehnoloogia roll õppiva organisatsiooni arendamisel

Haridustehnoloogia roll on organiseerida tõhusalt teadmuse loomist, kogumist ja jagamist läbi tehnoloogiliste vahendite õppivas organisatsioonis. Leida parimad protseduurid, tehnikad, tehnoloogiad õppiva organisatsiooni eesmärkide täitmiseks.

  1. Formaalne, informaalne ja mitteformaalne õppimine
Formaalne õppimine Formaalne õppimine toimub haridus- või kooliasutustes (näiteks üldhariduskoolid ja ülikoolid), millel on riiklikult kinnitatud õppekava (õppeeesmärgid ja õpiväljundid) ja defineeritud on õpiaeg ja õpitugi. Formaalhariduse õppimist jälgitakse ja kontrollitakse, õppe lõpus antakse õppijale tunnistus ja mingi ajani on formaalharidus kohustuslik.  Õppe läbiviijad on oma ala professionaalid.
Informaalne õppimine Informaalne õppimine on eesmärgistamata õppimine ja õppija seisukohast tahtmatu või juhuslik. Õppimine toimub igapäevaelu situatsioonides, nt perekonnas, töökohas, vabal ajal jm.
Mitteformaalne õppimine Mitteformaalne õppimine toimub väljaspool formaalõpet, kuid sarnaselt formaalharidusega on mitteformaalne õpe eesmärgistatud ja teadlik, kuid vabatahtlik. Õppimine võib toimuda erinevates keskkondades, näiteks looduses. Õppe läbiviija ei pea olema professionaalne koolitaja, ta võib olla vabatahtlik või omaealine. Mitteformaalne õpe ei lõppe riikliku tunnistuse saamisega, aga üldiselt antakse õppijale õppe lõpus kinnitus õppes osalemise kohta.
  1. Infokultuur, infokäitumine ja infopädevus
Infokultuur Organisatsiooni infokultuur moodustab osa kogu organisatsiooni kultuurist. See kätkeb endas nii teabeedastusel kasutatavat tehnoloogiat, edastatavat sisu, väärtusi jpm, mis on seotud infoliikumise, informatsiooni talletamise, kommunikatsiooni ja kommunikatsioonivahenditega (Virkus, 2012, 2015).  Infokultuuri toetav tegur on infotehnoloogia (lisaks infosüsteemid ja digitaalne infomaailm) ja neid tuleb käsitleda interaktsioonis. Peamine on, et inimesed kasutaksid efektiivselt informatsiooni ja mitte masinaid.

Infokultuur on strateegiline eesmärk ja seda tuleb planeerida sama tõhusalt kui materiaalsed ressursid.

Infokäitumine Infokäitumine on infoallikate ja -kanalitega seotud käitumine, mis sisaldab nii aktiivset kui passiivset informatsiooni otsimist ja kasutamist (Virkus, 2012).
Infopädevus Infopädevus on infokirjaoskus, mille all loetletakse järgmisi pädevusi, mida inimene peaks teadma ja oskama:

·         Ära tundma infovajaduse situatsiooni ja suutma oma infovajaduse võimalikult täpselt sõnastada;

·         Oskama valida relevantseid ja sobivaid infoallikaid ning neid efektiivselt kasutada;

·         Tunnetama, et täpne ja täielik informatsioon loob aluse arukatele otsustele;

·         Oskab valida sobivat infootsingu strateegiat;

·         Oskab efektiivselt infot otsida;

·         Oskab hinnata leitud informatsiooni erinevate; usaldusväärsuse kriteeriumide alusel;

·         Oskab leitud informatsiooni otstarbekalt koguda ja korraldada;

·         Oskab leitud informatsiooni tõlgendada;

·         Oskab informatsiooni efektiivselt ja eetiliselt kasutada erinevate ülesannete täitmiseks ja probleemide lahendamiseks (Uverskaja, 2011).


Kasutatud allikad:

Virkus, Sirje; II MOODUL: TEADMUSJUHTIMINE JA ÕPPIV NING TEABEKÜLLANE ORGANISATSIOON. FORMAALNE JA INFORMAALNE ÕPPIMINE. INFOKULTUUR;Tallinna Ülikool, 2015.

Virkus, Sirje; Learning Object Information Culture; Tallin University, 2012.

Uverskaja, Elviine; Õpiobjekt Kasutajakoolitus raamatukogus; Tallinna Ülikool, 2011.

F. J. Milleri artikli lühianalüüs

Antud postitus on F. J. Milleri artikli “I = 0 (Information has no intrinsic meaning)” (2002) lühianalüüs.

  • Millised on artikli peamised seisukohad?

Artikli peamine seisukoht on, et informatsioonil (faktid, sõnumid, ütlemised jne) endal ei ole sisu ega mõtet. Sisu ja mõtte annab inimene, kes sõnumi vastu võtab ja töötleb antud informatsiooni läbi oma kogemuste, väärtuste ja hoiakute. Mõtte väärtus kasvab, kui sõnumi vastuvõtja loob informatsiooni põhjal midagi uut.

  • Milliseid käsitlusi autor infojuhtimisest ja teadmusjuhtimisest esitab?

Autor, F.J. Miller, toob välja:

  1. Karl-Erik Sveiby ja tema teooria mittemateriaalse kapitali olulisusest;
  2. Michael Polanyi vaikiva ja väljendatud teadmuse käsitluse;
  3. Nonaka ja Takeuchi arvates on informatsioon sõnumite vool, kuid teadmus luuakse sidudes informatsiooni sõnumite vool inimese oma uskumustega. Teadmus on lähedalt seotud inimese tegevusega.
  • Millised on seosed infojuhtimise ja teadmusjuhtimise vahel?

Informatsioon on teadmuse alge, kui ei oleks informatsiooni elik väljendatud teadmust, siis ei oleks olemas teadmust. Informatsiooni saab taas luua, koguda, jagada jne. Teadmus on informatsioon, mis on vastuvõtja poolt interpreteeritud.

  • Millised on peamised järeldused, soovitused?

Artikli peamine järeldus on, et teadmust ei saa juhtida, kuna see on midagi, mis on kätkematu ja sügaval inimestes endis. Teadmust saab jagada, aga mitte juhtida (koguda, ülekanda, protsessida jne). Informatsioon provotseerib ja toob esile inimeses mõtteid, mille läbi antakse infole mõte ja sisu. Teadmus elik mida me teame on alati varjatud ega kunagi väljendatud. Kui teadmust väljendatakse, siis muutub see jälle informatsiooniks, mida info vastuvõtja peab interpreteerima.

Autor soovitab muuta teadmusjuhtimise mõiste informatsiooni interpreteerimiseks ja teadmuse jagamiseks, kuna see näitab, et infol endal ei ole väärtust, kui antud informatsiooniga midagi ei tehta.

  • Milliseid meetodeid autor kasutab järeldusteni jõudmiseks?

Autor kasutab semiootilist keele võrdlust oma järeldusteni jõudmiseks. Ta näitab, millised erinevad tähendused on teadmusel, sõnaraamatul, kommunikatsioonil, koolitusel ja õppimisel, ohutusel, kvaliteet algatusel ja töökoha pakkumisel teadmuse ja informatsiooni kontekstis.


Kasutatud allikad:

Miller, F. J. (2002). I = 0 (Information has no intrinsic meaning). Information Research, 8 (1), paper no. 140

Teadmusjuhtimine: 1. ülesanne (Mis see teadmusjuhtimine on?)

  1. Teadmusjuhtimise mõiste ja olemus

Teadmusjuhtimine on info, inimese enda teadmiste ja kogemuste ja organisatsiooni teadmiste teadlik, mõtestatud ja efektiivne kogumine, analüüsimine ja rakendamine loomaks organisatsioonile, partneritele ja ühiskonnale lisandväärtust. Oma olemuselt on teadmusjuhtimine laiahaardeline kontseptsioon, mis haldab endas inimesi, protsesse, IKT, organisatsioonikultuuri, juhtimist jne.

  1. Teadmusjuhtimise kontseptsiooni areng ja selle peamised esindajad

Teadmusjuhtimine on toimunud läbi kogu ajaloo, enne veel kui teadmusjuhtimise mõiste kasutusele võeti. Teadmisi on jagatud ja juhitud rahvakoosolekutel, seminaridel, töötubades ja muudel rahvakogunemistel.

  1. lõpus tutvustas Polanyi oma raamatus „Personal Knowledge“ mõisteid varjatud teadmus ja väljendatud teadmus, mille läbi arendas ideed teadmuse vaikivast dimensioonist. Peter F. Drucker võttis kasutusele mõiste teadmustöötaja, kuna leidis, et suuremat rõhku tuleks panna intellektuaalselt tööd tegevatele inimestele, sest see on tulevik.

80ndatel anti välja mitmeid raamatuid, mis olid seotud teadmusjuhtimisega, kuid märkimisväärne oli rootslase Karl-Erik Sveiby otsingud, et oma ettevõtet veelgi efektiivsemalt juhtida. Tema leidis, et lisaväärtuse loomine seisneb mittemateriaalses kapitalis, milleks on inimeste teadmiste ja kogemuste rakendamine organisatsiooni eesmärkide ellu viimiseks. Ta kirjutas raamatu koos Tom Llodyga „The Know-How Company“ ja 1989 andis välja „The Invisible Balance Sheet“, mida hakati kasutama ettevõtetes üle Rootsi.

90ndate alguses nimetati ametisse esimene intellektuaalse kapitali asepresident. Selleks firmaks oli Skandia ja ameti sai endale Leif Edvinsson.

Ikujiro Nonaka ja Hirotaka Takeuchi Jaapanist sidusid esimesena Jaapani ettevõtete edu võimekusega luua uut teadmust ja rakendada seda uute toodete tootmisel.

  1. aastal tõusis teadlikkus teadmusjuhtimisest tänu Tom Stewarti artikliteseeriatele intellektuaalsest kapitalist ajakirjas Fortune. Lisaks Karl Wiig andis välja esimestest teadmusjuhtimisealastest raamatutest.

Alates 1995. aastast korraldati mitmeid teadmusjuhtimisalaseid konverentse ja seminare. Esimene konverents toimus USA-s. Suured ettevõtted olid teadmusjuhtimise eestkõnelejad. Euroopa Liit alustas teadmusjuhtimise projektide rahastamist. Esimene konverents Euroopas toimus 1996.

Maailmapanga 1998. aasta maailma arenguaruande nimetus oli Knowledge for Development.

  1. aastal asutati The Knowledge Management Consortium ja aastatel 1997 – 2009 on välja antud seitse ajakirja teadmusjuhtimisest.
  1. Teadmusjuhtimise arenguetapid ja neile iseloomulikud tunnused

Teadmusjuhtimises kirjeldatakse nelja arenguetappi. Esimesed kolm on kirjeldatud Koening ja Strikantaiahi (2004) poolt:

I faas rõhus tehnoloogilistele vahenditele ja parimate praktikate ja õpitud kogemuste kokku kogumisele Intraneti kaudu. Probleemiks oli, et ettevõtte siseselt ei toimunud info liikumist ja tihti leiutati ühes firmas, aga kahes erinevas osakonnas sama jalgrattast. I faasiga prooviti jalgratta leiutamist vältida.

II faasis toodi juurde inimfaktor ja organisatsiooni kultuur. Leiti, et organisatsioon on üks organism, mitte lihtsalt erinevate osade summa. Siin tekkisid esile õppiv organisatsioon, varjatud teadmine ja praktika kogukonnad, kuna leiti, et teadmuse jagamine ja edastamine on uue teadmuse tekkeks vajalikud.

III faasis oli tähtsal kohal info organiseerimine selliselt, et info kasutaja teaks, et info on olemas, kust vajalikku infot kätte saada, et seda eesmärgipäraselt rakendada oma töös. Nimetatud faasi iseloomustab teadmiste arhitektuur, teadmuseestvedamine ja muutustejuhtimise strateegia.

IV faasis tuuakse juurde teadmuse kogumine ja jagamine väljaspool oma organisatsiooni.

  1. Teadmusjuhtimise lähtealused ja seosed teiste teadusvaldkondadega

Teadmusjuhtimise lähtealusteks peetakse religiooni ja filosoofiat, kuna annab inimesele võimaluse mõista teadmise olemust ning mõelda indiviidil iseendast. Filosoofia üks suundi, epistemoloogia, käsitleb teadmiste lähteid, olemust ja teadmuse piiranguid.

Teadmusjuhtimine on multidisiplinaarne valdkond, mis on läbi põimunud pea kõikide teadusvaldkondadega ja uurijad näevad erinevaid seoseid. Peamised valdkonnad, kus teadmusjuhtimine on tähtsal kohal, on: arvutiteadus, äriökonoomika, inseneeria, keskkonnateadused ja ökoloogia, juhtimisteadused, raamatukogu ja infoteadused, kasvatusteadused, põllumajandusteadused ja meditsiin.

  1. Infojuhtimisele ja teadmusjuhtimisele iseloomulikud tunnused

Infojuhtimise iseloomulikud tunnused on: vähendab ebamäärasus, muudab kujutlust reaalsusest, andmete ja dokumentide kogumine, haldamine ja jagamine.

Teadmusjuhtimise iseloomulikud tunnused on: tõlgendatud informatsioon, inimese mälus, informatsioon, millel on tähendus ja mida saab kasutada organisatsiooni eesmärkide ellu viimiseks. Tähtis on inimfaktor.

  1. Teadmiste tüpoloogia

Teadmiste tüpoloogiaid on koostanud paljud teoreetikud ja koosnevad erinevatest kategooriatest.

  • Andmed (data) – informatsiooni koostisosad (nt märgid, sümbolid, ka nende kogumid), sobivad kogumiseks, töötlemiseks, säilitamiseks, edastamiseks, tõlgendamises.
  • Informatsioon (information) – andmed, teated, faktid, ideed sündmuste, asjade jne kohta. Kontekstis omab teatavat väärtust vastuvõtja jaoks.
  • Teadmised (knowledge) – indiviidi poolt, omandatud ja tõlgendatud informatsioon. Tõlgendatud informatsioon on lühema- või pikemaajaliselt kinnistunud inimese mällu. Teadmised võib jaotada väljendatavateks ja vaiketeadmisteks.
  • Teadmus/ tarkus (wisdom) – informatsioon tähendust omavas kontekstis.
  • Indiviidi teadmus – indiviidi teadmised ja vaiketeadmised (väljendatud teadmised).
  • Organisatsiooni teadmus – ühise eesmärgi saavutamiseks suhtlemise käigus loodud, ressursina kasutatav indiviidide teadmiste ja vaiketeadmiste kogum.

Enamasti räägitakse teadmiste püramiidist, mida võib nimetada ka DIKW mudeliks. Zeleny (1987) toob välja püramiidi idee, milles andmete osa on suurim ning tippu jääb teadmus/ tarkus.

Ackoff (1989) toob välja viie komponendiga püramiidi:

  • andmed,
  • informatsioon,
  • teadmised,
  • arusaamad,
  • teadmus/ tarkus.

Ta väidab, et esimesed neli kategooriat on seotud minevikuga ning vaid viimane, viies (teadmus/ tarkus) on seotud tulevikuga. Tarkuse abil saavad inimesed kavandada tulevikku. Samas tarkuse saavutamine pole lihtne kuna edukalt tuleb läbida kõik eelnevad kategooriad.

Miller (1999) kritiseerib sujuvat hierarhilist mudelit ja toob välja modifitseeritud mudeli, kus grupeerib andmed ja informatsiooni ühte ning teadmised ja teadmuse/ tarkuse teise gruppi. Esimene grupp (andmed ja informatsioon) võivad olla inimvälised (talletatud mõnele andmekandjale), teine grupp (teadmised ja tedamus/ tarkus) aga inimesega tihedalt seotud.

Teadmiste püramiide on teravalt kritiseeritud. Väidetakse, et taolised mudelid jätavad mulje, nagu iga järgmine tasand oleks eelmisest tähtsam. Teatud olukorras võib aga iga tasand olla väga oluline.

  1. Teadmiste hankimise viisid ja allikad

Teadmiste hankimise viise on ära toodud kolm:

  1. parimate praktikate kogumine ühtsesse andmebaasi, kus on ära toodud detailselt ressursid ja kogemuse käik
  2. organisatsiooni mälu, mis haldab rohkem kui ainult häid praktikaid. Siia kuuluvad dokumentatsioon, e-mailid, visuaalsest materjalid, strateegiad, ekspertarvamused jne.
  3. praktikakogukonnad on ühe huvivaldkonna inimeste võrgustik, mis on iseseisvalt tekkinud ja kus inimesed vahetavad oma teadmisi ja kogemusi, mille läbi toimub isiklik ja professionaalne areng.
  1. Vaikiv ja väljendatud teadmus.

Vaikiv ja väljendatud teadmus on iga inimese ja organisatsiooni osa. Michael Polanyi ütles, et me teame rohkem, kui me seda väljendada oskame. Vaikivat ja väljendatud teadmust saab illustreerida jäämäega, kus näeme jäämäe tippu, milleks on väljendatud teadmus ja ülejäänud on vee all, milleks on vaikiv (varjatud) teadmus. Väljendatud teadmus on see, mis on suuliselt ja/või kirjalikult väljendatud ning seda saab jagada teistega. Varjatud teadmus on midagi, mida on raske väljendada, näiteks inimese hoiakud, väärtused, mudelid jne, mis on kogetud läbi soorituste.


Kasutatud allikad:

Virkus, Sirje; Development of Information and Knowledge Management; Learning Object; 2010.

Virkus, Sirje; I mooduli konspekt aines “Teadmusjuhtimine”; Tallinn 2015.